Tere tulemast tagasi üle pika aja! :)
Ma arvasin, et mul on suvel rohkem aega, et blogiga tegeleda, kuid tuleb välja, et vist mitte. :D
Nagu ka eelmine aasta, läksin ma ka see suvi malevasse. Eelmine suvi olin oma malevarühmaga oma vanas lasteaias ja nühkisime liumägesid ja mänguasju nädal aega mustusest puhtaks. Tööpäeva pikkus oli siis 4 tundi ja pärast tööd olid ühistegevused teiste malevlastega. Näiteks pidasime pikniku või korraldasime fotojahi. See oli selline tore ja lihtne malev. :)
Kuna ma olen juba nii vana, siis seekord ma nii lihtsat tööd omale valida ei saanud. Ainukesed valikud sellel aastal malevas olid kurkide/maasikate korjamine või siis töötamine Konsumis või Statoilis. Mina sain tööle Statoili ning praeguseks olen seal töötanud juba kaks nädalat ja nädal aega ootab veel ees.
Mina, kui alaealine ei saa vastutada raha eest, seega mina kassa taga ei tööta. Minu töö on teha saali peal kõike vajalikku, ladu korrastada ning õuealal koristada. Näiteks kohvimasinatel täidan kohviubade purke, lisan kohvitopse ja valan piima juurde. Saalis korrastan riiuleid, kontrollin aegumiskuupäevi ja kui vaja toon laost kaupa juurde. Kui lattu saabub uus kaup, siis tuleb see üle kontrollida ja oma koha peale panna.
Oma vanuse kohta võin ma tööl olla 24 tunni jooksul 7 tundi ja pool tundi on lõunapaus. Minu tööpäev algab kell 8 hommikul, mis on natuke kreisi keset suve. Tööpäevad ei ole küll pikad, kuid ma olen suhteliselt väsinud, sest liigun seal kogu aeg ringi ja asjatan. Koju jõudes on nii mõnus lihtsalt lebosse lasta! :D
Sellel aastal on ühistegevused teiste malevlastega ainult nädalavahetustel, sel laupäeval lähme näiteks piljardit mängima ja pühapäeval on piknik. :)
Üleeile sain ma töö käigus õues herilaselt nõelata. Ma eriti ei karda neid putukaid ja ei jookse kätega vehkides eest ära, kuid see herilane tundis minu vastu haiglast huvi ja tiirles mu ümber kaua. Läksin eemale, tuli minuga kaasa ja ühel hetkel otsustasin temast mitte välja teha ja tegelesin enda asjadega edasi. Kahjuks suutis ta lennata mu käe ja keha vahele just sellel hetkel, kui käsi vastu keha läks ja sain mõnusa sutsaka käe siseküljele. Ei no tore küll! Õnneks sain kohe külma peale panna ja paistetus tõmbas kiiresti tagasi. Ma vist ei julge enam õue minna, sest äkki on mul mingi hea lõhn küljes, mis tõmbab neid ligi, sest töölt koju minnes tiirles veel üks minu ümber. Seoses selle vahejuhtumiga unustasin ma selle päeval lõunat süüa, seega läksin natuke varem koju ja jõin tee peal jogurtit. :)
Tööl on minult juba küsitud, et kas järgmine aasta tulen uuesti, kuid pole osanud sellele küsimusele veel vastata, sest töö on minu jaoks nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav.
Soovin siiski postituse lõpetada positiivsetes nootides, seega olen ma tänulik, et olen nüüd kogemuste võrra rikkam ja tean rohkem klienditeenindaja elust. :)
Samuti soovitan noortel minna malevasse, sest see on kogemus kogu eluks!
Näeme (loeme?) juba järgmises postituses! ;)
Peamiselt leiab siit blogist arvustusi, soovitusi ja ilusa elu teemalisi postitusi. Viska pilk peale ja tunne end kui kodus. :)
Kuvatud on postitused sildiga Suvi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Suvi. Kuva kõik postitused
reede, 5. august 2016
reede, 1. juuli 2016
REISILE! Lõuna-Poola ja Slovakkia
Tsau tsau!
Juba rohkem, kui natuke aega tagasi jõudsin oma klassiga tagasi põhikooli lõpureisilt. Reisi pikkus oli 5 päeva, millest esimese ja viimase sõitsime ainult bussiga. Reisile tulid kaasa meie kooli kaks kõige toredamat õpetajat. Nad olid väga muhedad ja mõnusad reisikaaslased. Kirjutan, kus me käisime ja jagan oma mõtteid. :)
Esimesel reisimise päeval ehk siis tegelikult reisi teisel (:D) päeval sõitsime Pieniny rahvusparki, kus parvetasime mööda Poola ja Slovakkia piirijõge läbi Dunajeci kanjoni. Vaated olid lummavad, vesi rahulik ja kõigil oli mõnus olemine.
Õhtul pärast õhtusööki läksime Popradi veekeskusesse. Netist vaadates tundus väga huvitav koht, kuid kohalejõudes selgus, et välibassein, kus olid liumäed, oli kinni pandud. Nii et kuskil 2,5 tundi veetsime tavalistes basseinides, kahes basseinis olid ka need seljamaaži asjandused, kuid need ei paku mulle eriti pinget. Minu arvates on isegi Tartu Aura veekeskuse torud huvitavamad, kui need kaks toru, mis seal olid. :D
Selles veekeskuses natuke pettusin, sest hind oli krõbe, kuid kui meeldib ainult liguneda vees, siis päris tore koht.
Kolmandal päeval külastasime Belianska karstikivi koopaid. Selleks, et koopasse jõuda, tuli kõigepealt mäest jala üles kõndida. See oli suht väsitav ja ebameeldiv, sest ilm oli väga soe ja meil olid veel joped kaasas, sest koopas oli külm. Midagi ülihuvitavat seal koopas ei olnud, ning mina sinna uuesti ei läheks. Põhimõtteliselt oli iga loodusepoolt tekitatud kujule (mis midagi tuttavat meenutas, näiteks krokodilli) mõeldud välja nimi ja mingi legend. No mina ei tea...kuidagi imelik...Kuid seal nägi maa-aluseid järvi. Seega...
Keskpäeval jõudsime Tatranska Lomnicasse. Seal suundusime kabiintõstukitega Skalnate Plesole (1751m) ja edasi Kõrg-Tatrate kõrguselt teisele mäetipule Lomnicky Stitile (2634m). Täitsa mäetipus olid kahjuks pilved, seega muud peale valge udu eriti ei näinudki. Kuid vaade tõstukite vahepealsetel punktidel oli väga ilus. Panen mõned pildid ka, kuid kahjuks ei näe kaamerasilm seda ilu, mida näeb inimsilm.
Neljandal päeval läksime Wieliczka soolakaevandus - muuseumi. Läbisime 134 meetri sügavusel 20 kaevanduskambrit, mida kaunistasid soolast kunstiteosed. Ostsin endale sealt soolapuu vms, mida olen omale juba ammu tahtnud. Õhtul tegime väikse linnatuuri Krakowis ja käisime söömas. Seda võib küll öelda, et hinnad on Poolas odavad. :D
Minu arust oli reisil tunda ka seda, et me vist oleme tõesti suureks saanud, sest keegi ei kantseldanud enam meid ja me pidime ise hakkama saama. :D Mitte, et selles midagi halba oleks. :D
Reisi peale kokku oli minu meelest rohkem sõitmist, kui nö kohtade külastamist, kuid see tasus ennast ära! Sõitsime Slovakkias bussiga mööda mägiteid, mille läbimine võtab kaks korda rohkem aega kui tavalisel maanteel, kuid samas on vaade imeline.
Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Kuigi alguses kahtlesin, kas üldse kaasa minna siis hetkel olen õnnelik, et siiski kaasa läksin. Mulle tundub, et reisil olid kõik väga õnnelikus meeleolus, ja ma arvan, et see oli tingitud sellest, et see reis jäi meie klassi viimaseks ühiseks koosviibimiseks ja rohkem me üksteist tihti ei näe.
Ärge mõelge Poolast kui pelgalt läbisõidu riigist, vaid mõelge Poolast kui turismimagnetist. Soovitan teil külastada Lõuna-Poolat ja Slovakkiat ja giidiga on kindlasti huvitavam kui ilma! ;)
Juba rohkem, kui natuke aega tagasi jõudsin oma klassiga tagasi põhikooli lõpureisilt. Reisi pikkus oli 5 päeva, millest esimese ja viimase sõitsime ainult bussiga. Reisile tulid kaasa meie kooli kaks kõige toredamat õpetajat. Nad olid väga muhedad ja mõnusad reisikaaslased. Kirjutan, kus me käisime ja jagan oma mõtteid. :)
Esimesel reisimise päeval ehk siis tegelikult reisi teisel (:D) päeval sõitsime Pieniny rahvusparki, kus parvetasime mööda Poola ja Slovakkia piirijõge läbi Dunajeci kanjoni. Vaated olid lummavad, vesi rahulik ja kõigil oli mõnus olemine.
Õhtul pärast õhtusööki läksime Popradi veekeskusesse. Netist vaadates tundus väga huvitav koht, kuid kohalejõudes selgus, et välibassein, kus olid liumäed, oli kinni pandud. Nii et kuskil 2,5 tundi veetsime tavalistes basseinides, kahes basseinis olid ka need seljamaaži asjandused, kuid need ei paku mulle eriti pinget. Minu arvates on isegi Tartu Aura veekeskuse torud huvitavamad, kui need kaks toru, mis seal olid. :D
Selles veekeskuses natuke pettusin, sest hind oli krõbe, kuid kui meeldib ainult liguneda vees, siis päris tore koht.
Netist võetud pilt ka Popradi AquaCity-st
Kolmandal päeval külastasime Belianska karstikivi koopaid. Selleks, et koopasse jõuda, tuli kõigepealt mäest jala üles kõndida. See oli suht väsitav ja ebameeldiv, sest ilm oli väga soe ja meil olid veel joped kaasas, sest koopas oli külm. Midagi ülihuvitavat seal koopas ei olnud, ning mina sinna uuesti ei läheks. Põhimõtteliselt oli iga loodusepoolt tekitatud kujule (mis midagi tuttavat meenutas, näiteks krokodilli) mõeldud välja nimi ja mingi legend. No mina ei tea...kuidagi imelik...Kuid seal nägi maa-aluseid järvi. Seega...
Keskpäeval jõudsime Tatranska Lomnicasse. Seal suundusime kabiintõstukitega Skalnate Plesole (1751m) ja edasi Kõrg-Tatrate kõrguselt teisele mäetipule Lomnicky Stitile (2634m). Täitsa mäetipus olid kahjuks pilved, seega muud peale valge udu eriti ei näinudki. Kuid vaade tõstukite vahepealsetel punktidel oli väga ilus. Panen mõned pildid ka, kuid kahjuks ei näe kaamerasilm seda ilu, mida näeb inimsilm.
Siin olime vahepealsel kõrgusel ja suundusime uuele kabiintõstukile, et sõita mäetippu.
Mäetippu sõitmas peaaegu vertikaalsel trossil :D
Mäetipul udutas või noh, olime pilve sees.
Selline pisike kabiin, kuhu suruti 15 inimest sisse, et sõita Lomnicky Stitile.
Neljandal päeval läksime Wieliczka soolakaevandus - muuseumi. Läbisime 134 meetri sügavusel 20 kaevanduskambrit, mida kaunistasid soolast kunstiteosed. Ostsin endale sealt soolapuu vms, mida olen omale juba ammu tahtnud. Õhtul tegime väikse linnatuuri Krakowis ja käisime söömas. Seda võib küll öelda, et hinnad on Poolas odavad. :D
Minu arust oli reisil tunda ka seda, et me vist oleme tõesti suureks saanud, sest keegi ei kantseldanud enam meid ja me pidime ise hakkama saama. :D Mitte, et selles midagi halba oleks. :D
Reisi peale kokku oli minu meelest rohkem sõitmist, kui nö kohtade külastamist, kuid see tasus ennast ära! Sõitsime Slovakkias bussiga mööda mägiteid, mille läbimine võtab kaks korda rohkem aega kui tavalisel maanteel, kuid samas on vaade imeline.
Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Kuigi alguses kahtlesin, kas üldse kaasa minna siis hetkel olen õnnelik, et siiski kaasa läksin. Mulle tundub, et reisil olid kõik väga õnnelikus meeleolus, ja ma arvan, et see oli tingitud sellest, et see reis jäi meie klassi viimaseks ühiseks koosviibimiseks ja rohkem me üksteist tihti ei näe.
Ärge mõelge Poolast kui pelgalt läbisõidu riigist, vaid mõelge Poolast kui turismimagnetist. Soovitan teil külastada Lõuna-Poolat ja Slovakkiat ja giidiga on kindlasti huvitavam kui ilma! ;)
kolmapäev, 15. juuni 2016
Kus ma olnud olen?!
Ja ma tean, mhmm. Olen ikka liiga pikalt blogist eemal olnud, kuid ma ei vabanda, vaid räägin Sulle, mis on vahepeal toimunud ja mis on tulemas! ;)
Minu elu on viimasel ajal ülikiiresti veerenud..
Alustan algusest, ehk siis gümnaasiumisse sissesaamine. (Kindlasti huvitav lugemine neile, kes käisid koolis palju aastaid tagasi - saab võrrelda enda mälestustega) Tartus korraldati sellel aastal (ja edaspidistel aastatel) ühiskatsed. Tartu õpilased (kes soovivad saada valitud koolidesse) peavad läbima neli testi: eesti keel, matemaatika, loodusained ja inglise keel. Iga testi eest saab maksimaalselt 100 punkti. Tartus on viis eestikeelset gümnaasiumi ja ühiskatsetesüsteemis tuli panna neli kooli eelistusjärjekorda. Minu järjekord oli 1. Hugo Treffner; 2. Jaan Poska; 3. Tamme; 4. Kristjan Jaak Peterson. Kui esimesse kooli sinu punktide arvud sobisid, läksid vestlusele. Kui läks halvasti ja punktid polnud piisavad esimese valiku kooli jaoks, pidid ootama järgmise nädalani, et minna teise valiku kooli jne. Minu punktid: eesti 81, mata 93, loodus 70 ja inka 74. Mina olen oma punktidega suhteliselt rahul, sest ma tunnen, et just sellised punkte ma vääriksingi, kui siis ainult eesti keeles oleks võinud natuke paremad tulemused olla. :D Minu punktid olid piisavad ja Treffneri kool kutsus mind vestlusele. Vestlusele sattusin paralleelklassi tüdrukuga, kellel olid täpselt samad punktid, mis mul ja samuti soovisime mõlemad sisse saada reaalsuunda. Õhus oli tunda pinget, sest me ju nö. võitlesime üksteisega kooli koha pärast. Pärast vestlust tundsin end halvasti, sest mulle tundus, et mul ei läinud hästi ja ma olin natuke kurb ja pettunud. Kuid selgus, et ma olin millegi poolest teisest tüdrukust siiski parem, ning mina sain kooli sisse, kuid tema mitte, millest on natuke ka kahju, sest suhtlen temaga päris tihti. Kuna ma sain Treffneri kinnituskirja kätte, siis ma ei hakanud teistesse koolidesse vestlustele minema, sest olin ju juba koolis sees. Ma väga ootan uut kooli, uusi kogemusi ja sõpru, kes mind pärast suve ees ootavad! Ja muidugi rebaste ristimist! :)
Pinge gümnaasiumisse sisse saamise pärast oli juba langenud, kuni jõudis kätte liikumispidu. Nimelt meie koolil on traditsioon korraldada iga aasta Vanemuise teatrisaalis lõbus kavaderohke üritus. Igal klassil on võimalus panna ise kokku kava ja see esitada päris laval nagu päris esinejad. Vanemad saavad osta piletid ja tulla saali on võsukesi vaatama (nagu päris teatris). 1.-4. klassini teeb terve kava õpetaja tervele klassile ja siis on ka ühtsed kostüümid kooli poolt. Alates 5. klassist jääb liikumispeo kava tegemine pigem tüdrukute kätesse, sest 5. klassist peale on poistel ja tüdrukutel kehaline kasvatus eraldi ja nii saavad tüdrukud rahulikult kehalise tunnis kava välja mõelda. Samuti on traditsioon, et iga liikumispeo lõpuks tantsivad 1. ja 9. klass koos kava, mille pealkiri on "Koolilugu". See käib siis nii, et üheksandikud on alguses paaris ja tantsivad valssi ja keerutavad, ning hiljem tulevad pisikesed 1. klassi juntsud meiega tantsima. Mina olen läbinud meie kooli kõik 9 klassi, seega olen mina kaks korda osalenud kooliloo tantsimisel, ühe korra 1.klassis (kahjuks ei mäleta midagi) ja teine kord siis see aasta, juba 9. klassina. Kuidas see aeg niiii kiiresti on lennanud? Seda ei tea kahjuks keegi...
Järgmisena toimus muusikapidu, mis on jällegi meie kooli pikaajaline traditsioon. Meie kool on muusikakallakuga ja seda on näha ka sellest, kui palju erinevaid koore meil on: poistekoor, mudilaskoor, lastekoor, neidudekoor, Siisikese koor ja muidugi orkester. Kõik need koorid ja orkester esitavad oma palasid järge mööda ja ka segamini, sest tihti on mõnel kooril rohkem lugusid esitada kui ainult üks. Ka sinna tulevad vaatama vanemad, kui ilusad ja andekad nende lapsed on. Lapsevanem saab ligidalt uudistada, kuidas orkestriinimesed (nagu mina :D) näppudega pillidel klõbistavad ja näha, kuidas kooride dirigendid püüavad laulvaid lapsi ohjes hoida.
Lisaks tekkis meie koolis 4 aastat tagasi veel üks traditsioon. Nimelt olümpiamängud. See aasta toimusid need juba teist korda ja loodetavasti hakkavad need nüüd toimuma iga nelja aasta tagant. Õpilased jagati riikidesse ja riigid võistlesid omavahel erinevatel aladel, näiteks nagu pushpall, kõievedu, odavise ja hüppenööriga hüppamine. Mind paigutati riiki nimega Indoneesia. Oma riigiga pidime tegema tutvustavad plakatid riigi ja sportlaste kohta, kes selle riigi eest päris olümpiatel on võistelnud. Kui õpilased olid saanud umbes kuu või kaks kõikide riikide plakateid uurida, toimus mälumäng. Kui mälumäng oli poole peal, tõdesime üheskoos, et oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama plakatitel oleva info poole, sest kiire koolielu kõrvalt olid need sootuks unustusse vajunud, ning meie riik ei saanud eriti kõrgeid punkte mälumängust. Niuks. Meie lohutuseks võitsime pushpallis 3. koha, seega ilma auhinnalise kohata me ei jäänud. :)
Juba nädal pärast olümpiat toimus tutipäev. Päev algas meie algklasside klassijuhataja tunniga, kus me meenutasime vanu aegu. Õpetaja näitas armasid videoid ja muljetas, mille kõigiga me hakkama olime saanud, muidugi heas mõttes. :) Sellel päeval istutasime kooli tagaaeda ka päris enda lennu puu, kuhu saame aastate pärast vanu aegu heietama tulla. Issand. :D Kui olime tordi söömise lõpetanud ja oma klassi esindajate nutused kõned kuulanud, hakkas pihta veesõda. Kooli staadionile olid valmis pandud suured tünnid veega. Poisid, kellel olid kaasas ämbrid, hõivasid veevarud, ja kui keegi julges püssi täitma minna, valati see inimene mõnusalt veega üle. Kui kooli juurest oli vesi otsas, suundusime umbes 40 inimesega raekoja platsile, et seal natuke edasi lõbutseda. Raekoja ees läks suuremaks mölluks, sest vesi ei saanud purskkaevust otsa ja oli ka suurem maa-ala, et teiste eest ära joosta. See päev oli väga lõbus ja kui praegu meenutada, hakkan koheselt omaette veidralt naeratama, mis on päris koomiline. Pildil olen mina paremal ja minu väga hea sõber vasakul. Teiselt pildilt on näha, kuidas raekoja purskkaevu ümber vesi ujub tänu meie veesõjale. :D Ups. (Vabandused piltide halva kvaliteedi pärast :D)
Pärast tutipäeva ei läinudki palju aega mööda, kui uksele hakkasid koputama eksamid. Muidugi enne tegime veel proovieksamid, mis läksid keskpäraselt. Eesti keel 5, matemaatika 4 ja bioloogia (valikeksamina) 3. Bioloogia hinde pärast ma isegi ei muretsenud, sest ma ei jõudnud selleks absoluutselt õppida. Päris eksamid läksid paremini: eesti 5, mata 5 ja bio 4. Olen rahul ja valmis põhikooli heade hinnetega lõpetama. Need üheksa aastat on nii kiiresti veerenud, kuid olen tänulik inimestele, kes on need aastad meeldejäävaks ja toredaks muutnud. :)
Pärast lõpetamist sõidan oma klassiga Slovakkiasse, et veeta koos veel viimased hetked enne laiali minekut. Samuti on vahepealsetel kuudel tulnud uusi ideid ja tooteid, mida tutvustada, kuid pole lihtsalt olnud aega ja viitsimist, et need postitused lõplikult valmis teha ja bloggisse postitada. Pärast Slovakkiast tulekut lähen Tallinasse ja suve lõpu poole ka Statoili tööle. Teades Eesti suve, on mul palju aega, et rahulikult tubastes tingimustes blogipostitusi kirjutada. :D
NB! Avastasin enda jaoks uuesti Ask.fm lehe ja otsustasin selle oma blogiga seostada. Mine kindlasti külasta http://ask.fm/Kaialr ja küsi ükskõik mida! Saad küsida nii anonüümselt kui ka nimega. :)
Lugemisteni! :)
Minu elu on viimasel ajal ülikiiresti veerenud..
Alustan algusest, ehk siis gümnaasiumisse sissesaamine. (Kindlasti huvitav lugemine neile, kes käisid koolis palju aastaid tagasi - saab võrrelda enda mälestustega) Tartus korraldati sellel aastal (ja edaspidistel aastatel) ühiskatsed. Tartu õpilased (kes soovivad saada valitud koolidesse) peavad läbima neli testi: eesti keel, matemaatika, loodusained ja inglise keel. Iga testi eest saab maksimaalselt 100 punkti. Tartus on viis eestikeelset gümnaasiumi ja ühiskatsetesüsteemis tuli panna neli kooli eelistusjärjekorda. Minu järjekord oli 1. Hugo Treffner; 2. Jaan Poska; 3. Tamme; 4. Kristjan Jaak Peterson. Kui esimesse kooli sinu punktide arvud sobisid, läksid vestlusele. Kui läks halvasti ja punktid polnud piisavad esimese valiku kooli jaoks, pidid ootama järgmise nädalani, et minna teise valiku kooli jne. Minu punktid: eesti 81, mata 93, loodus 70 ja inka 74. Mina olen oma punktidega suhteliselt rahul, sest ma tunnen, et just sellised punkte ma vääriksingi, kui siis ainult eesti keeles oleks võinud natuke paremad tulemused olla. :D Minu punktid olid piisavad ja Treffneri kool kutsus mind vestlusele. Vestlusele sattusin paralleelklassi tüdrukuga, kellel olid täpselt samad punktid, mis mul ja samuti soovisime mõlemad sisse saada reaalsuunda. Õhus oli tunda pinget, sest me ju nö. võitlesime üksteisega kooli koha pärast. Pärast vestlust tundsin end halvasti, sest mulle tundus, et mul ei läinud hästi ja ma olin natuke kurb ja pettunud. Kuid selgus, et ma olin millegi poolest teisest tüdrukust siiski parem, ning mina sain kooli sisse, kuid tema mitte, millest on natuke ka kahju, sest suhtlen temaga päris tihti. Kuna ma sain Treffneri kinnituskirja kätte, siis ma ei hakanud teistesse koolidesse vestlustele minema, sest olin ju juba koolis sees. Ma väga ootan uut kooli, uusi kogemusi ja sõpru, kes mind pärast suve ees ootavad! Ja muidugi rebaste ristimist! :)
Pinge gümnaasiumisse sisse saamise pärast oli juba langenud, kuni jõudis kätte liikumispidu. Nimelt meie koolil on traditsioon korraldada iga aasta Vanemuise teatrisaalis lõbus kavaderohke üritus. Igal klassil on võimalus panna ise kokku kava ja see esitada päris laval nagu päris esinejad. Vanemad saavad osta piletid ja tulla saali on võsukesi vaatama (nagu päris teatris). 1.-4. klassini teeb terve kava õpetaja tervele klassile ja siis on ka ühtsed kostüümid kooli poolt. Alates 5. klassist jääb liikumispeo kava tegemine pigem tüdrukute kätesse, sest 5. klassist peale on poistel ja tüdrukutel kehaline kasvatus eraldi ja nii saavad tüdrukud rahulikult kehalise tunnis kava välja mõelda. Samuti on traditsioon, et iga liikumispeo lõpuks tantsivad 1. ja 9. klass koos kava, mille pealkiri on "Koolilugu". See käib siis nii, et üheksandikud on alguses paaris ja tantsivad valssi ja keerutavad, ning hiljem tulevad pisikesed 1. klassi juntsud meiega tantsima. Mina olen läbinud meie kooli kõik 9 klassi, seega olen mina kaks korda osalenud kooliloo tantsimisel, ühe korra 1.klassis (kahjuks ei mäleta midagi) ja teine kord siis see aasta, juba 9. klassina. Kuidas see aeg niiii kiiresti on lennanud? Seda ei tea kahjuks keegi...
Järgmisena toimus muusikapidu, mis on jällegi meie kooli pikaajaline traditsioon. Meie kool on muusikakallakuga ja seda on näha ka sellest, kui palju erinevaid koore meil on: poistekoor, mudilaskoor, lastekoor, neidudekoor, Siisikese koor ja muidugi orkester. Kõik need koorid ja orkester esitavad oma palasid järge mööda ja ka segamini, sest tihti on mõnel kooril rohkem lugusid esitada kui ainult üks. Ka sinna tulevad vaatama vanemad, kui ilusad ja andekad nende lapsed on. Lapsevanem saab ligidalt uudistada, kuidas orkestriinimesed (nagu mina :D) näppudega pillidel klõbistavad ja näha, kuidas kooride dirigendid püüavad laulvaid lapsi ohjes hoida.
Lisaks tekkis meie koolis 4 aastat tagasi veel üks traditsioon. Nimelt olümpiamängud. See aasta toimusid need juba teist korda ja loodetavasti hakkavad need nüüd toimuma iga nelja aasta tagant. Õpilased jagati riikidesse ja riigid võistlesid omavahel erinevatel aladel, näiteks nagu pushpall, kõievedu, odavise ja hüppenööriga hüppamine. Mind paigutati riiki nimega Indoneesia. Oma riigiga pidime tegema tutvustavad plakatid riigi ja sportlaste kohta, kes selle riigi eest päris olümpiatel on võistelnud. Kui õpilased olid saanud umbes kuu või kaks kõikide riikide plakateid uurida, toimus mälumäng. Kui mälumäng oli poole peal, tõdesime üheskoos, et oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama plakatitel oleva info poole, sest kiire koolielu kõrvalt olid need sootuks unustusse vajunud, ning meie riik ei saanud eriti kõrgeid punkte mälumängust. Niuks. Meie lohutuseks võitsime pushpallis 3. koha, seega ilma auhinnalise kohata me ei jäänud. :)
Juba nädal pärast olümpiat toimus tutipäev. Päev algas meie algklasside klassijuhataja tunniga, kus me meenutasime vanu aegu. Õpetaja näitas armasid videoid ja muljetas, mille kõigiga me hakkama olime saanud, muidugi heas mõttes. :) Sellel päeval istutasime kooli tagaaeda ka päris enda lennu puu, kuhu saame aastate pärast vanu aegu heietama tulla. Issand. :D Kui olime tordi söömise lõpetanud ja oma klassi esindajate nutused kõned kuulanud, hakkas pihta veesõda. Kooli staadionile olid valmis pandud suured tünnid veega. Poisid, kellel olid kaasas ämbrid, hõivasid veevarud, ja kui keegi julges püssi täitma minna, valati see inimene mõnusalt veega üle. Kui kooli juurest oli vesi otsas, suundusime umbes 40 inimesega raekoja platsile, et seal natuke edasi lõbutseda. Raekoja ees läks suuremaks mölluks, sest vesi ei saanud purskkaevust otsa ja oli ka suurem maa-ala, et teiste eest ära joosta. See päev oli väga lõbus ja kui praegu meenutada, hakkan koheselt omaette veidralt naeratama, mis on päris koomiline. Pildil olen mina paremal ja minu väga hea sõber vasakul. Teiselt pildilt on näha, kuidas raekoja purskkaevu ümber vesi ujub tänu meie veesõjale. :D Ups. (Vabandused piltide halva kvaliteedi pärast :D)
Pärast tutipäeva ei läinudki palju aega mööda, kui uksele hakkasid koputama eksamid. Muidugi enne tegime veel proovieksamid, mis läksid keskpäraselt. Eesti keel 5, matemaatika 4 ja bioloogia (valikeksamina) 3. Bioloogia hinde pärast ma isegi ei muretsenud, sest ma ei jõudnud selleks absoluutselt õppida. Päris eksamid läksid paremini: eesti 5, mata 5 ja bio 4. Olen rahul ja valmis põhikooli heade hinnetega lõpetama. Need üheksa aastat on nii kiiresti veerenud, kuid olen tänulik inimestele, kes on need aastad meeldejäävaks ja toredaks muutnud. :)
Pärast lõpetamist sõidan oma klassiga Slovakkiasse, et veeta koos veel viimased hetked enne laiali minekut. Samuti on vahepealsetel kuudel tulnud uusi ideid ja tooteid, mida tutvustada, kuid pole lihtsalt olnud aega ja viitsimist, et need postitused lõplikult valmis teha ja bloggisse postitada. Pärast Slovakkiast tulekut lähen Tallinasse ja suve lõpu poole ka Statoili tööle. Teades Eesti suve, on mul palju aega, et rahulikult tubastes tingimustes blogipostitusi kirjutada. :D
NB! Avastasin enda jaoks uuesti Ask.fm lehe ja otsustasin selle oma blogiga seostada. Mine kindlasti külasta http://ask.fm/Kaialr ja küsi ükskõik mida! Saad küsida nii anonüümselt kui ka nimega. :)
Lugemisteni! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)